Avastades iseenda tõelist olemust läbi Sisemise Lapse
Me sünnime puhta lehena. Ilma mälestuste, oskuste, kogemusteta. Seetõttu oleme elu esimestel aastatel nagu käsnad, mis imavad kõike endasse. Jälgime ja õpime, kuidas suhtuvad meisse vanemad ja teised pereliikmed, milline on ümbritsev maailm meie suhtes. Teaduslikult on tõestatud, et meie ajulained on erinevates teadvuseseisundites madalamatel või kõrgematel sagedustel. Kuni 2. eluaastani on meie ajulained enamasti delta sagedusel – need on kõige aeglasemad, kuid samas kõige võimsamad. Täiskasvanuna kogeme neid sügavas unenägudeta unes ja sügavas meditatiivses seisundis. Selles olekus on võimalik keha tervenemine, taastumine ja uuenemine ning seetõttu on ka uni meile nii oluline. 2. kuni 6. eluaastani domineerivad lastel teeta ajulained. Täiskasvanuna kogeme neid meditatiivses olekus, kergemas unes, tukastamises või sügavas mõtlemises, kus töötab kujutlusvõime. Teetasagedusel on meie meeled pööratud välisest maailmast sissepoole ning siin me hoiame ka oma hirme ja probleeme.
Delta- ja teetalained moodustavadki meie hilisema alateadvuse. Ehk siis teisisõnu – selle kõik oleme lapsepõlves enda “sisse imanud” ja hiljem mõjutab see ka meie teadvuslikku seisundit täiskasvanuna. Nendel sagedustel me õpime lapsepõlves rääkima, suhestuma oma vanemate ja ümbrusega. Õpime, kes oleme meie ja kuidas me sobitume sinna, kuhu me sündisime. Selles vanuses oleme kõik ka egokeskses arenguperioodis. Me usume, et kõik juhtub MEIEGA ja MEIE tõttu. Näiteks kui emal/isal oli raske päev ja nad tulevad koju väsinuna või kehvas tujus, siis me usume, et see oli kuidagi meiega seotud. Et MEIE tegime midagi, mis rikkus nende tuju. Selles vanuses me ei oska seda seostada väliste teguritega ning meil puudub TEADLIKKUS, et see võib olla tingitud sellest, et ülemus õiendas nendega tööl või juhtus neil mingi äpardus või läksid nad kellegiga tülli. Sellest tulenevalt võib salvestuda meie teadvusesse muster (eriti, kui seda juhtub tihti), et kui teisel on paha tuju, siis olen mina selles kuidagi süüdi. Ma polnud piisavalt hea. Sel hetkel ma ei tundnud ennast hoitud ja armastatud. Sest selles vanuses me otsime järjepidevalt kinnitust, et meid hoitakse ja armastatakse.
Kahjuks võtame need mustrid ka endaga hilisemasse ellu kaasa. Paljudel juhtudel me pole isegi TEADLIKUD, et see, kuidas me suhestume teiste inimeste ja ümbritseva keskkonnaga, on tingitud meie enda LAPSEPÕLVEMUSTRITEST.
Kindlasti oled kuulnud, et meil kõigil on Sisemine Laps. Tema ongi see, kelle kogemused ja mälestused meid hiljem alateadlikult panevad olukordadele reageerima. Tema ongi see, kes tekitab meis arusaamatuid emotsioone ja mõtteid, millel ei pruugi reaalse olukorraga mingit seost olla. Sisemine Laps meie sees võib olla rõõmus, mänguhimuline, naljatlev – kui lapsepõlves tundsime ennast kaitstult ja turvaliselt, meid märgati, tunnustati, armastati. Sisemine Laps võib olla ka Haavatud või Kurb Laps – kui teda ei hoitud ega märgatud, temaga ei tegeletud ja ta pidi ise hakkama saama, sest vanemad olid tööl või väsinud, tema helluse- ja armastusevajadus lükati tagasi, sest polnud kombeks kallistada, hellitada ega nunnutada. Siinkohal ei soovi ma kuidagi kritiseerida meie vanemaid, kes kasvatasid meid hoole ja armastusega oma parimate teadmiste ja oskuste juures. Kahjuks nad lihtsalt andsid enesele teadmatult edasi neid samu hoiakuid, mille keskelt nad ise pärinesid või mustreid, mis olid muutnud ka nende Sisemise Lapse Haavatud Lapseks.
Sisemine Laps ei defineeri meie tegelikku olemust. Aga ta on osa meist. Kahjuks me enamasti ei tunnusta seda last enda sees. Me oleme matnud ta sügavale hingepõhja, sest arvame, et mis sest vanast supist ikka soojendada – mis olnud, see olnud. Aga samas – kui me ei märka ega tunnusta oma Sisemist Last, kes võib-olla ei saanud nii palju tähelepanu, mõistmist ja hoolimist, kui ta oleks vajanud ja soovinud, siis seeläbi me laseme hiljem alateadlikult sellel Haavatud/Kurval Lapsel kaaperdada oma täiskasvanud keha. Selle asemel, et läheneda olukordadele teadlikult ja ratsionaalselt, reageerime alateadlikult ja kunagi salvestatud mustrite järgi.
Kuidas teada, millal Sinu Sisemine Laps võib olla haavatud?
– Sul ei lubatud lapsena avaldada oma arvamust. Vanasti öeldi ikka, et laps räägib siis, kui kana pissib.
– Sind karistati, kui Sa püüdsid enda eest seista või käitusid teiste jaoks sobimatult.
– Sind ei julgustatud mängima. Nalja tegemist tõlgendati pigem kui sõnakuulmatust.
– Sul ei lubatud olla lapselikult spontaanne. Parem istu paigal, kuula sõna ja ära tee midagi.
– Sul ei lubatud näidata tugevaid emotsioone – näiteks viha või hoopis suurt rõõmu. Või hoopis nutta. Eriti poistel, sest mehed ju ei nuta. Või kuidas?
– Sind häbistati või kritiseeriti vanemate või teiste pereliikmete poolt.
– Sinu kallal tarvitati verbaalset või füüsilist vägivalda. Sõimati, narriti või said hoopis vitsa/peksa.
– Sind pandi tundma süüdi selles, kui emal, isal või mõnel teisel pereliikmel oli hea tuju või kurb meel.
– Sulle ei jagatud füüsilisi kiindumusavaldusi – ei kallistatud, musitatud, kaisutatud.
– Sa olid liiga palju või liiga vähe. Liiga tundlik. Liiga arg. Liiga tõsine. Liiga lõbus. Liiga paks. Liiga kõhn.
Kui meie Sisemine Laps on haavatud, siis hilisemates suhetes võib see väljenduda stressisrohketes olukordades lapsikute reaktsioonidena. Näiteks karjumise või teiste mõnitamise/kritiseerimisena. Või hoopis ignoreerimise ja endasse tõmbumisega, kus pilt on, aga häält ei ole (teisisõnu passiiv-agressiivse manipuleerimisena). Isegi uste paugutamist ja asjade loopimist võib täiskasvanu kehasse aheldatud Haavatud Lapsel ette tulla, kui me pole osanud oma Sisemise Lapsega kontakti leida. Haavatud Laps on see, kes hiljem paneb meid teiste meele järele olema ja tähelepanu ning tunnustust teiste käest otsima, sest lapsepõlvest peale on ta tundnud ennast kõrvalejäetult või on teda maha tehtud. Just siin peitub ka paljude täiskasvanute madal enesehinnang.
Allikas: Kersti mõlgutab mõtteid